Minu veidi on vist päris palju.
29.aprilli õhtul hakkasid juba pisarad voolama ja kõhus keerama. Miks? Sest ma olin eesti keele eksami pärast nii närvis ja olin mures, et ma ei saa sellega hakkama. Ma ei saanud öösel korralikult magadagi (ja tegelikult oli nii iga eksamiga, aga see öö oli eriti rahutu).
30.aprillil ma ärkasin kogu aeg üles alates kella 7-st, sest mul oli selline paranoia, et ma magan sisse ja jään hiljaks. Kuid seda loomulikult ei juhtunud. Ärkasin üles ja hakkasin sättima ning tundsin, et ma hakkan järjest rohkem pabistama. Tegin endale hommikuks singiga võisaia ja ma ei suutnud sellest pooltki ära süüa. See ajas öökima. Ja mitu korda. Mul oli selline tunne, et ma lihtsalt ei suuda sinna kooli kõndida ja eksamile vastu astuda. Ma lihtsalt nii väga kartsin seda. Aga ma pidin minema. Õnneks tuli Garli ja saatis mind kooli. Ja kui me kõndisime, siis ma tundsin, kuidas mu kopsudesse aina vähem mahub õhku. Mul oli paaniline hirm. Jõudsin kooli ja läksin kolmandale korrusele. Ma hoidsin teistest eemale, sest tahtsin maha rahuneda ja samal ajal ootasin oma järjekorda, et minna klassi. Kui järg jõudis minuni ja ma sain oma kohale, siis õp Maimu (ja ühtlasi ka mu lemmikõpetaja) ütles mulle, et ma maha rahuneksin. Ma olin näost valge nagu kummitus! Aga minu jaoks on see tavaline, sest ma olin üheksanda klassi lõpueksamitel samasugune: näost valge nagu lumi. Kell lähenes kümnele ja meile loeti eristuskiri ette. Ja siis jagati meile eksamid. Ja minu paanika kadus veidi. Ma vaatasin seda eksamit ja ma peas karjusin, et see on täiesti MÕTTETU!!! Mina olen siiski arvamusel, et eksamid ei näita midagi. See on lihtsalt üks viis, kuidas ülikooli pääseda. Ja ka üks viis, kuidas õpilase enesehinnangut tõsta või langetada. Eksami juurde nüüd tagasi. Valisin oma teemad ära ja kirjutasin ja kirjutasin ja kirjutasin... Minul pole see kunagi hästi õnnestunud, sest ma ei oska sõnu seada. Ma ei oska oma mõtteid väljendada. Ja no peale kauba olid MÕTTETUD teemad ka. Kirjutasin umbes kella poole neljani ja jooksin sealt kiiresti minema. Läksin Garli juurde ja tundsin, et ma olen kurnatud. Aga samas ootas mind reedel juba ühiskonnaõpetuse eksam ja ma pidin selle jaoks valmistuma. "Tore" oli ka see, et ma olin veidi tõmbine nagu teised mu klassikaaslased ja see tegi olukorra veel hullemaks. Aga vähemalt on asi tehtud ja võib selle jubeda asja ära unustada.
Unustasin ka öelda, et ma olengi selline hull põdeja ja pabistaja. Aga teist korda sellist asja ma pole nõus kogema.
No comments:
Post a Comment