Ma ei tea

Viimasel ajal olen märganud, et mulle üldse ei meeldi otsustusvõimetus. Võtan seda kui passiivsust. See vist tuleb sellest, et mind on hakanud järjest rohkem aktiivsed inimesed ümbritsema. Nemad on mind nakatanud aktiivsusega ja mina omakorda jällegi teisi inimesi. Ja nüüd ongi jube raske, kui inmesed on nii loiud, passiivsed ja vastavad iga asja peale ma ei tea. Oh, üks jube asi veel, kui pead ise otsustama inimeste eest.
Väljendit ma ei tea talun tõesti siis, kui inimene ei tea vastust küsimustele a'la mis see tüüp eile tegi. See on normaalne. Aga kui antakse võimalus kusagile minna, siis võiks olla nagu kindel värk. Jube raske on inimestega arvestada. Ja, oh seda veenmist..See on ka jube asi. Ja siis blokkimine on üks paras vastik asi. Seda siis esineb suht palju koolis, aga no mis seal ikka. Peab lihtsalt hakkama saama ja inimestega ikka arvestama. Blokkimise talumatus on vist sellest tulnud, et olen kohanud väga palju julgeid inimesi ja isikuid, keda teiste arvamus väga ei huvita. Mulle meeldib see. Õudselt äge on vaadata, kui keegi on nii julge laval ja teeb ennast heas mõttes lolliks. Ta lihtsalt ei karda teiste arvamusi. Okei, juhtub tõesti kohati selline asi, et võib mõni negatiivne arvamus tulla. Aga usun, et positiivsed asjad ikkagi korvavad negatiivse kuhjaga üle!

Peaks mainima, et jube kiire elu on praegu. Koolis on vaja kogu aeg asjadega askeldada. Neljapäeval ju salongiõhtu tulemas, mida minu klass korraldab. Tahaks loota, et hästi läheb :) Vähemalt olen kuulnud, et inimesed võtavad asja üsnagi tõsiselt ja tegelevad ülesannetega. Nii koolileht. Ikka aeg-ajalt küsitakse, et millal tuleb jne. Sellega on ikka päris raske tegeleda. Aga praegu mul peas küpseb üks plaan ja arvatavasti viin selle ellu ka, kui inimesed on sellega nõus. Mis veel mis veel, ah autokool -.- Vaheaega peab päris mõnusalt sellega sisustama. Tahaks hoopis raamatut lugeda. Ema juba uuris ka, mis raamatuid tahaks, siis ütlesin ühe. Tahaks juba ''Nullpunkti'' ka. Üks minu lemmikõpetajaid kinkis mulle 200.- Apollo kinkekaardi ja teadsin kohe, mis sellega teha. Nüüd pean ainult Tartu mingi aeg jõudma. Neljapäeval käisingi korra Tartus. Bussisõit oli ikka väga unine. Ja Tartus oli täiega külm. Tegin avastuse, et kaheksa krooni eest saab linnaliini bussis ikka väga kaua sõita. Me siis sõitsime 45 minutit, kuigi oleksime sihtkohta saanud mingi 15 minutit. Ah mis seal ikka. Bussis üks tüdruk pidevalt jõllitas mind, õudne tahtmine tekkis küsida, et kas miskit viga, aga no veidi ebaviisakas on nii teha. Kuigi mulle pakkus huvi, et miks ta vaatas. Life's a mystery. Siis sai ka valele rongile mindud. Aga õnneks mu imetore emps ütles kohe, et valel rongil olete ja jooksime kibekähku õigele. Tartu raudteejaam on mingi imelik asi nüüd, harjumiseks läheb veidi aega. Oh, märkimisväärne asi on see, et üks tüüp pani kärtsu peeru rongis. Valjult ja haisvalt, jee!
Ma sain ühe kogemuse võrra rikkamaks: ma lohisesin auto taga :D:D Mõni sinikas tekkis, aga jube naljakas oli see. Oleks vaid keegi filminud seda.
Reedel oli väike peokene Tormas ja väga head mälestused jäävad. Isegi, kui praegu mõtlen selle peale, siis tuleb naeratus suule. Sai isegi Carlosega veidi lume sees möllatud, või noh õigemini asi nägi välja nii,et tema enamasti pani mulle jala taha ja lükkas maha :D Pärast küpsetasime veel muffineid ja inimesi järjest kogunes. Üks väga tore seltskond oli koos :) Aga noh järgmisel päeval suutis mõni ju haigeks jääda. Tervitusi tervetelt! Ja terviseks! Võta siis tervis ikka endale ja seks jääb kellegi teise jaoks :)

Ristiema ütles toreda lause söögilaua ääres: loll tegu võib ka rumal olla!